Sellel aastal jõudis Elus teadus taas Kiviõlli, kus asub üks uskumatult tore kool – noortepärased õpetajad ja teadmistehimulised noored. Õpetaja Karin palus Elus Teaduse vabatahtlikul rääkida kahel teemal.

Esimeses tunnis oli rambivalguses lehm, kes meile nii head ja maitsvat piima annab. Noored said teada, kes on mäletseja ning mille poolest ta erineb teistest selle planeedi asukatest. Õpilased said tunda ja katsuda erinevaid söötasid, millega tänapäeva lehmad õnnelikeks söödetakse. Läbi videokunsti võlude jälgisime lähedalt mäletsemist kui protsessi ja hoidsime silma peal mikroorganismide tegevusel vatsas. Arutasime lahti mõisted laktatsioon, lüpsirobot, ternespiim ja söödamikser. Grande Finale’ks oli sissevaade piima koostisesse. Jõudsime tõdemusele, et lisaks piimapaki disainile võivad need üksteisest erineda selle sisu kui piima rasva- või laktoosisisalduse poolest.

Pärast meeldivat rännakut piimajõgede ja söödamägede vahel liikusime entusiastlikult vastu söögivahetunnile. Koolilõunad on nii maitsvad, suured tänud kokkadele.

Teises tunnis oli pealtnäha sünged teemad. Eesmärgiks oli võimatu missioon – tunni ajaga rääkida, kuidas põllumajandus mõjutab kliimat. Kohe alguses sai tegelikult kõik öeldud. Kõige taga on inimene. Ehk siis, kuna rahvastik pidevalt suureneb, tuleb meil järgmistel aastakümnetel toota kordades rohkem toitu, mis paneb suurema koormuse keskkonnale. Eriti kui kasutatava maa hulk ei suurene. Õnneks on teadlased siin abiks, aidates leida ressursiefektiivsemaid ja keskkonnasõbralikumaid lahendusi. Teisalt panime õpilaste pähe mõtte, et kas nad ise saavad midagi teha, et me kasutaks vett säästlikumalt ega viskaks toitu asjata ära, teades samas, et suurel osal maailma rahvastikust on puhas joogivesi raskesti kättesaadav ja toidupuudus on igapäevane mure. Ühesõnaga, saavutasime õpilastega üksmeele, et alustame endast, muudame kõigepealt iseennast ja siis maailma. Ikka paremaks!

Tervitused õpetaja Karinile ja jällenägemiseni!

Kiviõli kooli külastusest 17. oktoobril 2016 kirjutas Marko Kass.

Seekordse festivali raames pakkusime nii väikestele kui suurtele teaduse huvilistele võimalust end proovile panna läbi mängu. Nii kandiski see nime „Mängeldes läbi teaduse“. Osa said sellest nii kõige pisemad põnnid kui emad-isad. Seekord jõudsime Harjumaale Viimsisse ja Meriväljale, seda siis vastavalt 28. ja 29. septembril ja 30. septembril veetsime terve pikka päeva Haapsalus.

Kui väikestele põnnidele pakkus esialgu elevust lihtsalt täringu veeretamine ja mööda mänguruute edasi sammumine, siis suuremad lapsed, nende vanemad ja lihtsalt huvilised said ennast proovile panna ka eriilmeliste ülesannete lahendamisega ja küsimustele vastamisega.

Mäng sisaldas eriilmelisi küsimusi ja ülesandeid. Nii saigi näiteks tehnikaalal ennast proovile panna elektri teemas ja panna vooluringi kokku nii, et pirni saab lüliti abil põlema panna ja siis jälle ära kusutada. Samuti tuli hunniku juhtmete hulgast välja korjata need, mis enam ei tööta.

Metsanduse valdkonnas sai tutvust teha metsaklupiga, mõõta ruumis, kui kõrge siis päriselt on meie kõrgimad puud. Enne muidugi tuli jõuda selleni, et meie kõrgeim puu on harilik kuusk oma 48,6 meetriga ja vaid 2 meetriga jääb talle alla harilik mänd olles 46,6 meetrit kõrge. Kuna saame uhkusega öelda, et mänd, mis on üks meie olulisemaid puuliike, on ka praegu maailma kõrgeim harilik mänd, siis saamaks aimu selle puu suurusest, proovisime mõõdulindi abil teada saada, kui suur see puu tegelikult on ja mitu palki temast tuleks teha, et ta antud ruumi ära mahuks. Metsanduse valdkonnas sai määrata ka erinevaid puiduklotse: ühed, mis meie tüüpilised puuliigid nagu mänd, kuusk ja kask ja teised nagu meie tugevaim puu tamm ja näiteks ka saar ja must lepp.

Palju pakkusid elevust ka need ülesanded, kus sai ise midagi kokku panna, olgu siis selleks natukene võõras kooreseparaator või samuti moodsal tehnikaajal juba veidi kaugemaks jääv hakklihamasin. Samuti proovisime teada saada, mis protsess toimub pannkoogi taigna sees ja näitlikustasime seda toreda katse abil. Jäädes toidu või õigemini toiduainete tehnoloogia maailma, siis sai tutvust teha sensoorikaga ja proovida järjestada vedelikud kõige heledamast kõige tumedamini. Samuti oli ülesannete hulgas maitsmise ülesandeid, kus sai järjestata magusaid ja soolaseid vedelikke. Jäädes igapäevaelu juurde, siis oli ka ülesanne, kus tuli omavahel kokku viia teravilja pähikud, terad, helbed ja jahud, mis oli kohati tore nuputamine ja kohati ka paras pähkel. Veel sai määrata meie tüüpiliste metsaasukade lõualuid ja muidugi jagus mängu põnevaid küsimusi ja ülesandeid veel omajagu.

Aitäh võõrustajatele! Uute kohtumisteni ja põnevate teadusavastuseni.

TÖFist kirjutas Kristi Teder.