5. jaanuaril toimus Tartu Ülikooli aulas TÜ Teaduskooli poolt korraldatud Noortefoorum, kus peamiseks küsimuseks oli MIS TAKISTAB ANDEKATE NOORTE KIIRET TIPPUJÕUDMIST?

Avasõnad ütles Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm, kes oma kõnes rõhutas, et tippu jõuavad need, kes seda tahavad, aga neid tahtjaid võiks olla rohkem. Oma valikutes aga tuleks arvestada sellega, et ametitel on kombeks ajas sündida ja surra. Paljusid neid ameteid, mis olid meie vanemate koolijärgsetes valikutes, pole enam olemas. Samas ei saanud nad valida ka neid ameteid, mida saavad valida tulevikus noored. Uuenduste tuules liigub edasi ka TÜ üliõpilaste vastuvõtt. Nimelt esimest korda katsetakse sel aastal akateemilise testi tegemist, mille alusel 18% parimatest testi tegijatest saavad astuda ülikooli temale meelepärasele erialale.

Foorumi keskseks teemaks oli aga niinimetetud andekate õpilaste arvu tõstmine ning nende tulevikuväljavaated.

Teemast tulenevalt rääkis karjääri- ja õppenõustaja Ene Raid, et lastel võivad edukuse takistavaks teguriks saada ootused. Nii kõrged ootused enda tulemuste ja valmistumisprotsessi suhtes, kui ka ootused ümbritseva keskonna suhtes. Näiteks mida arvavad sellest sõbrad, kuidas suhtuvad vanemad jne. Samuti võivad mõjutada edu saavutamist valed põhjused valikute tegemisel. Otsuste põhjused peavad tulema lapse/noore enese seest, mitte väljaspoolt peale surutuna. Kolmandaks edu teguriks on aja maha võtmine pärast võistlust, et jõuaks rahulikult teha järeldusi ja kokkuvõtteid tööst ning tulemustest.

Kadri-Ann Valdur, kui endine olümpiaadidel osaleja, pidi vastama küsimusele, et kuidas on olla andeka õpilasena ülikooli tudeng. Erisust võrreldes teiste üliõpilastega ei pidanud silmaga nähtavalt olema. Tudeng nagu iga teine . Ent olümpiaadid on talle andnud võimaluse oskuste kogumiseks ning teadmisi. Tänu kõigele sellel ei näe ta probleemi selles, kui ta midagi ei oska.

Õpilaste seisukohast võtsid sõna Tallinna Reaalkoolist Kaarel Hänni ja Carel Kuusk ning Jaan Toots Cambridge´i Ülikoolist. Tallinna Reaalkooli poisid leidsid positiivsete külgedena, et Eestis on neil olümpiaadidel väga hästi läinud ning seda kõike on toetanud treeninglaagrid. Rahul aga ei olnud sellega, et andekaks peetavad õpilased peavad õppima eksamiteks, mitte ei saa sel ajal tegelda edasijõudnutele sobilike ülesannetega. Lahendusena pakkusid nad välja, et eliitkoolidesse võiks koonduda just andekad lapsed ning koolid võiksid sellistel noortel võimaldada kiirendatud korras klasse läbida. Kui see nende võimuses oleks, siis nad kaotaks ära üldse klassisüsteemi ja asendaks selle tasemetega, milles saad edasi liikuda vastavalt nii kiiresti, kuidas suudad taseme nõudeid täita. Jaan Toots soovitas läheneda edukuse saavutamiseks aga alljärgnevat jada: tuleks esmalt õpetajatel, vanematel jne leida üles laste seast see 1%, kes on andekad, seejärel tuleks neil koguda olümpiaadidelt võimalikult palju medaleid, minna ülikooli ja lõpuks karjääri hoolikalt valida lähtudes 80 000 Hours karjäärijuhendist. See peaks noorte arvates tagama andekate laste edukuse ning arvu kasvu.

Foorumi esimese poole lõpus rääkis Eesti 2.0 esindaja Ede Schank Tamkivi projektidest nagu näiteks 3D printer kooli, LittleBits (lego konstruktor tüdrukutele) ja bitcoin.

Pärast lõunat keskenduti juba küsimusele, kas tasub minna välismaale õppima ning mida hakkata Eestis peale välismaal omandatud kõrgharidusega.

Teadusvõistluse Rakett69 2016 aasta võitja ja nüüd Harvardi Ülikoolis õppiv Thimoty Henry Charles Tamm tõi välismaal õppimise positiivse küljena välja eestlustunde. Nimelt Ameerikas teiste rahvustega koos tunneb ta end rohkem eestlasena kui Eestis elades ja pärast ülikooli on plaanis küll maailmas veel ringi vaadata, aga lapsed ta tahab kasvatada üles Eestis õigete eestlastena. Lisaks tõi ta välja, et rahvuste paablis on ta õppinud väga paljude erinevate rahvuste kombestikke, mis on laiendanud tublisti silmaringi. Esialgu oli uude keskkonda minek aga väga raske – uued inimesed, puudus pere ja sõprade tugi jne. Hiljem aga uude ellu sisse elades leidis, et see kõik andis talle võimaluse uute sihtide seadmiseks ja väljakutseks. Erisusena Eesti ülikooliga võrreldes tõi Thimoty välja selle, et Harvardi ülikoolis lastakse üliõpilasel 3 semestrit ise valida õppeained, mida õppida soovivad ja sellega antakse võimalus leida just endale sobilik eriala. Seejärel alles tuleb spetsialiseeruda. Eestis peab aga juba ülikooli astudes teadma, mida õppida soovid. Suure positiivse punktina tõi ta välja võimaluse, et Harvardi Ülikool toetab majanduslikult mittekindlustatud tudengeid rahaliselt, mis katab ära elamis- ja õppekulud ning lubab ka kaks korda aastas Eestis perel külas käia.

Cambridge´i Ülikooli tudeng Kadi-Liis Saar tunnistas, et oma haridusega on igati ahvatlev jääda tööle Euroopasse või Ameerikasse, kuna seal on koos maailma tippteadlased ja tasu vastab teadmistele. Samas ei näe ta ka takistusi oma teadmiste rakendamiseks Eestis, kus tegelikult on soovi korral kõik teed lahti.

Järgneva Tartu väitlusliidu poolt veetud väitlusringis jõuti otsusele, et idee andekad õpilased vabastada kodustest koolitöödest pole kõige parem mõte.

Päeva lõpetas olümpiaadidel osalenud õpilate ja nende juhendajate tunnustamine, ent enne seda toimus veel arutelupaneel, kus jäi kõlama kaks ilusat ideed, mis võtsid päeva kokku. Esiteks meil on üsna palju taibukaid ja teadmistelt kõrgel tasemel lapsi, aga nemad on juba leidnud oma kire ja elu suuna. Probleeme on ülejäänud lastega, kelle kire leidmist tuleks suunata ja toetada. Teise ideena oli muuta õppimine koolis selliseks, et see soodustaks iga lapse kire leidmist. Näiteks Lätis on tehtud katse, kus õpilased said ise valida teema mida grupiga uurida. Selle projekti raames valis kolmas klass teemaks „Miks sügisel muutuvad lehed kollaseks?”, läbi selle õppisid lapsed meeskonnatööd, arvutit jne kuni selleni välja, et omandati teadmisi juba ka kaheksanda klassi õppeprogrammist.

Ühesõnaga, karjäärivaliku võtit tuleb otsida kirest. Harald Lepiski sõnade järgi „Leia see enda äge idee, mis innustab Sind tegutsema ja kasvama”

5. jaanuaril 2017 Tartu Ülikooli aulas toimunud Noortefoorumist tegi ülevaate Sirje Pajumägi