Kui õues kallab vihma, on kõige õigem teha midagi põnevat. Miks mitte õppida midagi uut!? Nii sattusidki Sirje ja Kristi sügisesel kevadpäeval Otepää lasteaedadesse, et koos teada saada, kuidas käia ümber kodukeemiaga.

Sirje rääkis lastele, mida tähendavad erinevad märgid pakenditel ja kuidas peab üht või teist pilti nähes käituma. Põnevust pakkus katse, kus iga lasteaiapõnn sai järgi proovida happe ja aluse eristamist, võttes appi keedetud punase kapsa vedeliku. Sidrunhappe ja söögisooda abil uuriti, miks vedelik värvub roosaks või hoopis rohekaks ja mis juhtub siis, kui hape ja alus kokku panna. Igaüks sai oma vulkaani 🙂

Kõige ootamatum küsimus tuli poisilt, kes uuris, et kas selline keemia on ka olemas, mis muudaks inimesed nii väikeseks, et isegi mikroskoobiga ei oleks näha. Eks näeb, kas tulevased keemikud mõtlevad sellise aine välja.

“Kalevi poeg kivi viskamas”, Mia Lisett Meringo. Või muffinit imetlemas?

Elas kord Kalevi poeg, kes kasvas üles Põhja-Eesti paksudes laantes. Ühel ilusal talvepäeval väljasõidul suusalaagrisse Haanja mägedesse sattus ta kokku imekauni tütarlapsega. Otsesõnu sattus kokku, kuna tüdruk seisis orus, kuhu Kalevi poeg oli laskumas. See oli armastus esimesest silmapilgust! Orus talvist loodust nautivaks tüdrukuks oli Pireti tütar.

Kalevi poeg ja Pireti tütar sattusid nüüd sagedasti Jõgevamaa voorte vahel kokku, kuid salaja. Läks aega, enne kui noorhärra julges armsama vanematelt küsida luba „leivad ühte kappi panna”.

Läinud Kalevi poeg siis taas Haanja kuplite vahele, kuid seekord juba südamehäält kuulates. „Me ei anna tütart igaühele,” oli vanemate vastus. „Sa pead omandama enne kindlad teadmised ja oskused, mille järel vaatame, kas saad meie kalli tütre käe.” Seejärel kostis Piret: „Kuidas on sul teadmistega metsandusest? See on üks valdkond, mille tundmist me oma tütrekese kallimalt eeldame.” Kalevi poeg selle peale õhinaga vastama: „Olen lõpetanud Eesti Maaülikooli metsanduse eriala.” „Jaa, siis sul maailma tippteadmised sel alal,” imestas üllatunult Piret. Nüüd kõneles tõsisel näol isa: „Lisaks pead sa maailmatippudelt saama teadmisi veest, elektroonikast ning leidma eriala, mis ühendaks kõik need teadmised üheks.”

Vaat see oli juba Kalevi poja jaoks pähkel. Tuli minna Põhja-Eesti paksude laante vahele mõtteid koguma ja plaani pidama. Ohkides ja ähkides ruttas appi siilike, kes oli juba varem silma paistnud eestlaste rahvuskangelase Kalevipoja nõustamisega. Kalevi poeg kurtis siilikesele oma suurt muret, misjärel siilikesel oli kohe kaks nõuannet varuks. „Esimene võimalus on minna tehnika ja elektroonika teadmisi studeerima Šveitsi, mis on tuntud täpsuse poolest. Veealased teadmised saab Jordaaniast, kes pikemat aega juba kimpus veepuudusega. Ja kõiki neid ühendab toiduainete tehnoloogia – pead minema croissanti sünnimaale – Prantsusmaale. Teine võimalus on …”. See lause aga jäi siilikesel lõpetamata, kuna Kalevi poeg pistis juba Šveitsi poole punuma, selja taha veel tänusõnu hõigates.

Möödusid aastad. Saabus aasta 2018 ja meie Kalevi poeg naases kodumaale juba hulga targemana. Nais oma elu armastuse Pireti tütre Haanja mägede vahelt ning hakkas Põhja-Eesti laantes lõhnavaid pagaritooteid valmistama. Siil aga käis veel aastakümneid nende akna taga podisemas: „ Teine võimalus oleks olnud osaleda Teaduslahing 2016 finaalis!”

Loo pani kirja Sirje 🙂

Teaduslahingu kohta saad rohkem lugeda:

teaduslahing.emu.ee/

www.facebook.com/teaduslahing/