Vihmasabina saatel asutasid Tiia, Kristi, Elisabeth ja Marge end Tartust Mooste poole teele. Nimelt olime taas külastamas juba ammu tuttavat mõisakooli. Põhikool oli Elus teaduse aktiivsed õpitubade tegijad endale külla kutsunund, et pakkuda argipäeva vaheldust, uusi teadmisi ja et tutvustada teaduse värskemaid suundi! Õpilased said kolma erineva õpitoa läbi tervikpildi metsa erinevatest osadest.

Kuidas ära tunda tõest teadmist?

Kristi vaatas õpilastega metsas kõrguvaid puid, seda, kuidas ja miks nad kasvavad, kui suureks need võivad kasvada ja mis kasvu mõjutada võib. Olulisel kohal oli metsateaduse roll tänapäeva ühiskonnas ja metsanduslikus ühiskonnas – kuidas saada teada, kas päevalehes välja toodud argument on tegelikult kellegi arvamus või teaduslikul teel leitud teadmine?

Miks on taimede levimine keeruline?

Marge õpituba keskendus maastikugeneetikatale, pärandkoosluste kaitsele ja taimede geenivoolule maastikus. Esimesena astus klassi 8. klass, kes tunni aja jooksul sai lisateadmisi pärandkoosluste kohta: mida need endast kujutavad, kus meil neid Eestis leida on, mis seal kasvab, kes seal elavad jne. Samuti said asjaosalised omal nahal kordamööda katsetada, kuidas looduskaitsebioloogid/ keskkonnaametnikud/ botaanikud tutvustavad oma tegevust pärandkooslusega alal elavatele inimestele ja mis juhtub siis, kui soovitakse näiteks loopealseid taastama hakkata. Debatt oli igati korrektne!

Teise tunni ajal jooksul läbisid 7. klassi õpilased kiire taime määramise koolituse ja kohe pandi oma uued teadmised ka proovile: hoolsalt asuti määrama kanarbikuliste sugukonda kuuluvaid taimi, millest suurem osa neile ka juba varasemast tuttavad. Tegemist taimedega, mis pakuvad lisaks silmailule head ka maitsemeeltele, ehk siis metsamarjadega.

Kolmas tund möödus hoogsalt! Niipea, kui 4. – 5. klass said teada, mis on geen, mida kujutab endast DNA ja kuidas mõjutavad erinevad maastikuobjektid taimede omavahelist geenivoolu, asuti seda kohe ka praktikas järele proovima. Klass muutus maastikuks, osad õpilased metsaks ja teised taimedeks, kes soovisid, et just nende DNA edasi leviks ja kestma jääks. Seda kõike said õpilased katsetada värviliste õhupallide abil, ühtlasi nentides, kui raske on ilma kohapealt liikumata edasi levida, kui aitamas vaid tuul ja ees on mets, mis kõiki püüdlusi takistab….

Kuidas näeb välja puu haigus?

Ka Tiia ja Elisabeth said igati positiivsed emotsioonid õpetamisest. Vaatamata semestri viimase päeva väsimusele ja ees ootava vaheaja ootusele, olid õpilased tublid ja hakkamist täis. Koos õpiti tundma puid, enamlevinud puiduseeni, räägiti metsahaigustest ja valmistati preparaadid seeneeostega. Õpitu kinnistamiseks täitsid õpilased testi.

Alati on tore külastada juba tuttavaid kohti ja taaskohtuda toredate õpetajate ja õpilastega. Koolipere oli väga külalislahke, oodati pikisilmi. Suured tänud meeldiva vastuvõtu eest!

10. aprillil õhtupoolikul saab alguse Elus teaduse ja teaduskeskus AHHAA koostöös toimuv kursus teaduskommunikatsioonist, mille eesmärk on valmistada ette teadlasi ja välja  töötada populaarteaduslikud käed-külge tegevused Teadlaste Öö Festivalil osalemiseks.

Kursuse esimene, kommunikatsiooni tausta avava teoreetiline osa toimub 2017. aasta kevadel, teine ehk praktiline osa aga 2017. aasta sügisel. Viie kevadise 1,5-tunnise seminari käigus tutvutakse erinevate teaduse kommunikatsiooni võimalustega, sealhulgas nii publikuga silmast silma kui ka kirjaliku suhtluse vormidega ning külalislektoriteks on oma ala professionaalid. Sügisesel jätkukursusel leitakse parim lahendus „oma asjast“ ehk sinu teadusvaldkonnast lihtsas keeles rääkimiseks ning leitakse praktiline tegevus selle ilmestamiseks ja inimeste kaasamiseks.

Kevadise kursuse läbinud oskavad selgelt ja lühidalt rääkida ja kirjutada oma teadustööst nii oma ala professionaalidele kui ka laiemale avalikkusele, teavad, millised on hetkel Eestis menukaimad publiku kaasamise meetodid ning saavad erinevate valdkondade teadlasi ühendava populariseerijate võrgustiku liikmeks. Lisaks annab kursuse läbimine 2 ainepunkti!

Kursusele on oodatud bakalaureuse- ja magistriastme tudengid, välistudengid, doktorandid ja ka kõik ülikooli töötajad, kes soovivad ennast arendada ja/ või leida uusi lahendusi oma teadusvaldkonna tutvustamiseks. Välistudengite osalemise korral toimub õppetöö eesti ja inglise keeles.

• Kursuse nimetus: Teaduse kommunikatsioon
• Kursuse maht: 2 EAP
• Kood (Eesti maaülikool): MI.1820
• Toimumiskoht: Teaduskeskus AHHAA
• Toimumise ajad: esmaspäeviti, 10., 17., 24. aprillil ning 8. ja 15. mail kell 16:15-17.45

Lisainfo: Kristi Parro, MTÜ Elus teadus, mobiil: 5646 6479, e-post: kristi.parro@gmail.com

Teaduslahingu eelvoorudes võistkondi saatsid kogu nädala jooksul hallides särkides vabatahtlikud, kes sättisid igal hommikul kella 11-ks saalid valmis, vastasid võistlejate küsimustele, täitsid ülesande lõpus järgmise tiimi jaoks büreti ning päeva lõpus tegid saalid taas korda. Oma kogemusi vabatahtliku pilgu läbi jagas esmakordselt kaasa löönud Ingel-Brit Parmas.

“Sellel talvel oli mul võimalus kaasa lüüa Teaduslahingu eelvooru korraldamisel. Kuna ma enne sellisest võistlusest midagi ei teadnud, siis oli kogu üritus minu jaoks ühtlasi põnev aga alguses ka veidi hirmutav. Enne kohale minekut kartsin, et kuna ma keemia, füüsika või bioloogia teemadest väga põhjalikult ei tea, siis kuidas ma ikka lähen sinna “kohtunikuks” või õpilaste abistajaks, kui ma isegi ei tunne neid valdkondi nii hästi. Koha peal selgus aga, et ülesanded ei olnudki nii väga keerukad ning enne läbi lugedes/lahendades said kõik tiitrimise töövõtted, tähtkujude leidmised ja teised ülesanded ilusti selgeks. 

Esimene võistluspäev toimus Tartus ja oli kõige meeleolukam. Koos oli palju lapsi ning võistluse ettevalmistused ja pärast koristamine võttis kõige kauem aega. Siiski oli kogu aeg lõbus, nalja sai nii korraldajatega omavahel kui ka õpilastega. Aeg läks väga kiiresti, sest õppisin palju ise ülesannete kohta juurde ning aitasin teisi. See oli aga alles algus.

Edukale eelvoorule järgnes pikk pikk õhtu asju kõige pealt lahti pakkides ning siis jälle kokku pakkides. Saime selgeks kiirliinil diplomite rulli keeramise ja sõlmede tegemise, kuulasime head ja/või halba muusikat, sõime öösel kell 1 kõik koos grillkana ning harjutasime oma matemaatika oskust loendades inventaari üle. Algselt plaanitud paari tunni asemel jõudsime asjadega valmis alles kell 1 öösel, peale mida hakkasime sõitma Tallinna poole. Tööka päeva peale tuli lõpuks voodisse jõudes väga hea uni.

Teaduslahinguga ringi tuuritades tekkis võimalus käia Eesti eri piirkondade koolides ja tunda erinevat õhustikku. Igas koolis olid erinevad õpilased ning ka võistlus kulges selle võrra erinevalt. Näiteks kui Tartu eelvoorus oli koos kõige rohkem õpilasi, siis julgeti rohkem küsida, pilte teha ning ringi liikuda. Mõnel pool olid õpilased vaiksemad, mõnel pool tõsisemad. Kõik koolid võtsid meid aga lahkelt vastu ning ühes kohas pakuti kooli poolt võistlejatega kaasa tulnud õpetajatele isegi kohvi, teed ja küpsiseid. Iga päeva lõpus käisime ka enda ekipaažiga kõik koos söömas, mõnikord uuemas vahel aga veidi nostalgilisemas kohas, kuid toit oli alati väga hea. 

Kokkuvõttes sai Teaduslahingu käigus ennast panna uudsesse situatsiooni ning avastada nii mõndagi uut. Hea oli nii söök, uni kui ka kindlasti seltskond. Õppisin selle paari päevaga keemiast vast ehk rohkemgi kui kogu põhikooli jooksul 🙂 “

Teaduslahingu eelvoorudest 23. – 27. jaanuaril pääsesid edasi 16 vaprat finalisti 15 maakonnast ja Tallinnast. 5. mail Tartus toimuvas Teaduslahingu superfinaalis peavad finalistid end lisaks ülesannete lahendamisele proovile panema esinemises.

Ja mis tuleb ette kanda?

Iga võistkond peab kokku panema uurimistöö. Teemad on välja loositud (vaata videot), mille alusel tuleb juba märtsi alguseks sõnastada täpne pealkiri. Ja seejärel koguda infot, leida tulemusi ning finaalis esitleda tehtud tööd teaduspostriga.

5. jaanuaril toimus Tartu Ülikooli aulas TÜ Teaduskooli poolt korraldatud Noortefoorum, kus peamiseks küsimuseks oli MIS TAKISTAB ANDEKATE NOORTE KIIRET TIPPUJÕUDMIST?

Avasõnad ütles Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm, kes oma kõnes rõhutas, et tippu jõuavad need, kes seda tahavad, aga neid tahtjaid võiks olla rohkem. Oma valikutes aga tuleks arvestada sellega, et ametitel on kombeks ajas sündida ja surra. Paljusid neid ameteid, mis olid meie vanemate koolijärgsetes valikutes, pole enam olemas. Samas ei saanud nad valida ka neid ameteid, mida saavad valida tulevikus noored. Uuenduste tuules liigub edasi ka TÜ üliõpilaste vastuvõtt. Nimelt esimest korda katsetakse sel aastal akateemilise testi tegemist, mille alusel 18% parimatest testi tegijatest saavad astuda ülikooli temale meelepärasele erialale.

Foorumi keskseks teemaks oli aga niinimetetud andekate õpilaste arvu tõstmine ning nende tulevikuväljavaated.

Teemast tulenevalt rääkis karjääri- ja õppenõustaja Ene Raid, et lastel võivad edukuse takistavaks teguriks saada ootused. Nii kõrged ootused enda tulemuste ja valmistumisprotsessi suhtes, kui ka ootused ümbritseva keskonna suhtes. Näiteks mida arvavad sellest sõbrad, kuidas suhtuvad vanemad jne. Samuti võivad mõjutada edu saavutamist valed põhjused valikute tegemisel. Otsuste põhjused peavad tulema lapse/noore enese seest, mitte väljaspoolt peale surutuna. Kolmandaks edu teguriks on aja maha võtmine pärast võistlust, et jõuaks rahulikult teha järeldusi ja kokkuvõtteid tööst ning tulemustest.

Kadri-Ann Valdur, kui endine olümpiaadidel osaleja, pidi vastama küsimusele, et kuidas on olla andeka õpilasena ülikooli tudeng. Erisust võrreldes teiste üliõpilastega ei pidanud silmaga nähtavalt olema. Tudeng nagu iga teine . Ent olümpiaadid on talle andnud võimaluse oskuste kogumiseks ning teadmisi. Tänu kõigele sellel ei näe ta probleemi selles, kui ta midagi ei oska.

Õpilaste seisukohast võtsid sõna Tallinna Reaalkoolist Kaarel Hänni ja Carel Kuusk ning Jaan Toots Cambridge´i Ülikoolist. Tallinna Reaalkooli poisid leidsid positiivsete külgedena, et Eestis on neil olümpiaadidel väga hästi läinud ning seda kõike on toetanud treeninglaagrid. Rahul aga ei olnud sellega, et andekaks peetavad õpilased peavad õppima eksamiteks, mitte ei saa sel ajal tegelda edasijõudnutele sobilike ülesannetega. Lahendusena pakkusid nad välja, et eliitkoolidesse võiks koonduda just andekad lapsed ning koolid võiksid sellistel noortel võimaldada kiirendatud korras klasse läbida. Kui see nende võimuses oleks, siis nad kaotaks ära üldse klassisüsteemi ja asendaks selle tasemetega, milles saad edasi liikuda vastavalt nii kiiresti, kuidas suudad taseme nõudeid täita. Jaan Toots soovitas läheneda edukuse saavutamiseks aga alljärgnevat jada: tuleks esmalt õpetajatel, vanematel jne leida üles laste seast see 1%, kes on andekad, seejärel tuleks neil koguda olümpiaadidelt võimalikult palju medaleid, minna ülikooli ja lõpuks karjääri hoolikalt valida lähtudes 80 000 Hours karjäärijuhendist. See peaks noorte arvates tagama andekate laste edukuse ning arvu kasvu.

Foorumi esimese poole lõpus rääkis Eesti 2.0 esindaja Ede Schank Tamkivi projektidest nagu näiteks 3D printer kooli, LittleBits (lego konstruktor tüdrukutele) ja bitcoin.

Pärast lõunat keskenduti juba küsimusele, kas tasub minna välismaale õppima ning mida hakkata Eestis peale välismaal omandatud kõrgharidusega.

Teadusvõistluse Rakett69 2016 aasta võitja ja nüüd Harvardi Ülikoolis õppiv Thimoty Henry Charles Tamm tõi välismaal õppimise positiivse küljena välja eestlustunde. Nimelt Ameerikas teiste rahvustega koos tunneb ta end rohkem eestlasena kui Eestis elades ja pärast ülikooli on plaanis küll maailmas veel ringi vaadata, aga lapsed ta tahab kasvatada üles Eestis õigete eestlastena. Lisaks tõi ta välja, et rahvuste paablis on ta õppinud väga paljude erinevate rahvuste kombestikke, mis on laiendanud tublisti silmaringi. Esialgu oli uude keskkonda minek aga väga raske – uued inimesed, puudus pere ja sõprade tugi jne. Hiljem aga uude ellu sisse elades leidis, et see kõik andis talle võimaluse uute sihtide seadmiseks ja väljakutseks. Erisusena Eesti ülikooliga võrreldes tõi Thimoty välja selle, et Harvardi ülikoolis lastakse üliõpilasel 3 semestrit ise valida õppeained, mida õppida soovivad ja sellega antakse võimalus leida just endale sobilik eriala. Seejärel alles tuleb spetsialiseeruda. Eestis peab aga juba ülikooli astudes teadma, mida õppida soovid. Suure positiivse punktina tõi ta välja võimaluse, et Harvardi Ülikool toetab majanduslikult mittekindlustatud tudengeid rahaliselt, mis katab ära elamis- ja õppekulud ning lubab ka kaks korda aastas Eestis perel külas käia.

Cambridge´i Ülikooli tudeng Kadi-Liis Saar tunnistas, et oma haridusega on igati ahvatlev jääda tööle Euroopasse või Ameerikasse, kuna seal on koos maailma tippteadlased ja tasu vastab teadmistele. Samas ei näe ta ka takistusi oma teadmiste rakendamiseks Eestis, kus tegelikult on soovi korral kõik teed lahti.

Järgneva Tartu väitlusliidu poolt veetud väitlusringis jõuti otsusele, et idee andekad õpilased vabastada kodustest koolitöödest pole kõige parem mõte.

Päeva lõpetas olümpiaadidel osalenud õpilate ja nende juhendajate tunnustamine, ent enne seda toimus veel arutelupaneel, kus jäi kõlama kaks ilusat ideed, mis võtsid päeva kokku. Esiteks meil on üsna palju taibukaid ja teadmistelt kõrgel tasemel lapsi, aga nemad on juba leidnud oma kire ja elu suuna. Probleeme on ülejäänud lastega, kelle kire leidmist tuleks suunata ja toetada. Teise ideena oli muuta õppimine koolis selliseks, et see soodustaks iga lapse kire leidmist. Näiteks Lätis on tehtud katse, kus õpilased said ise valida teema mida grupiga uurida. Selle projekti raames valis kolmas klass teemaks „Miks sügisel muutuvad lehed kollaseks?”, läbi selle õppisid lapsed meeskonnatööd, arvutit jne kuni selleni välja, et omandati teadmisi juba ka kaheksanda klassi õppeprogrammist.

Ühesõnaga, karjäärivaliku võtit tuleb otsida kirest. Harald Lepiski sõnade järgi „Leia see enda äge idee, mis innustab Sind tegutsema ja kasvama”

5. jaanuaril 2017 Tartu Ülikooli aulas toimunud Noortefoorumist tegi ülevaate Sirje Pajumägi

Muhedat aasta lõppu ja kordaminekuid uuel aastal!

29. novembril osalesid Tartu Raatuse Kooli 4.-6. klassi õpilased viies erinevas õpitoas – käimas olid projektipäevad, kus Elus teadus ka eelmisel aastal kaasa lõi.

Nii võis varajastel hommikutundidel koos Hedvigiga praktiseerida veterinaariaga seotud teadmisi, jätkata maastikugeneetika maastikul Marge eestvedamisel, uurida kitsamalt koos Kristi ja Sillega metsi ning veel täpsemalt Tiiaga puiduseeni.

Maastikugeneetika õpitoas räägiti pikalt ja laialt geenidest: miks me oleme oma vanemate moodi, kuidas taimed on samuti oma vanemate moodi ning kuidas erinevad maastikus leiduvad elemendid (mets, teed, linnad) võivad olla takistuseks taimede levimisel looduses. Jutu lõpetuseks prooviti ka praktikas järgi, et kuidas need geenid siis levivad. Selleks puhuti õhupallid täis ja pandi vaim valmis, et kehastuda mägiristikuteks, kes soovivad levida teise mägiristiku populatsioonini. Kuid oh häda, kahe populatsiooni vahel kasvas mets, seega pidid taimed kõvasti vaeva nägema, et tolmeldajaid ligi meelitada ja et nood ka läbi metsa lendaks ja õietolmu teisteni viiksid.

Metsa eluringi õpitoas uuriti, kui kaua aega kulub istutatud puu raieküpseks saamiseks. Üllatuseks vajab mets suureks sirgumiseks palju rohkem aega – mitte 40 vaid lausa pea 100 aastat. Paljude õpilaste jaoks oli see üllatus, et siis nad ei saagi ju oma istutatud puudest endale maja ehitada.

Õpitoas „Puiduseened metsas“ arutleti, missuguseid puiduseeni on õpilased ise metsas näinud ja uuriti lähemalt, millised on meie metsades levinud puiduseened. Räägiti puude haigestumise põhjustest ning mikroskopeeriti harilikul männil levinud patogeense seene, Diploda sapinea eoseid.

Esimest korda viidi läbi ka keemia ja füüsikaga seotud õpituba “Värvid – see on kunst, füüsika ja ka keemia”, eestvedajateks Elisabeth ja Anne-Mai. Selgeks sai, kuidas värvid on tihedalt seotud nii kunsti, meditsiini, füüsika kui keemiaga ja ka muude teadustega. Lapsed vaimustusid väga “keemilisest kameeleonist”, redoksreaktsioonist, mis näeb imeline välja ning samal ajal näitlikustab mangaani kui keemilise elemendi omadusi. Õpitoa teises pooles sai igaüks läbi viia ka väikese teadustöö: antud oli neli lahust ning antud info põhjal pidi välja selgitama, millise elemendi ioone lahus sisaldab. Värvilised leegid tekitasid palju elevust, isegi peale õpitoa lõppu soovisid mõned oma katseid korrata, sest silmailu oli oi kui palju. 🙂

26. novembril toimus Tartu loodusmajas Eesti Teadushuvihariduse Liidu poolt korraldatav Teadushuvihariduse konverents, kuhu kogunesid inimesed, kelle südameasjaks on LTT (loodus-, täppis- ja tehnoloogiateadus) ehk STEM (Science, Tehnology, Engineering and Mathematics) käekäik Eestis. 

Konverents koosnes kolmest osast: ettekanded, erinevaid probleemistikke käsitlevad ümarlauad ja diskusioon.

Katrin Saart ETAg-st rääkis põgusalt TeaMe+ programmist, kust on võimalik saada rahastust ka loodus-, täppis- ja tehnikateadusi käsitlevatele huviringidele. Lisaks oli juttu huviringide kaardistamise tulemustest aastatel 2012 ja 2015, mille tarbeks koondas ETAg EHIS-s oleva huvihariduse ringide info ning küsitles koole seoses nende juures toimivate huviharidusringidega. Selgus, et kõige rohkem on huviringe muusika, spordi ja kunsti valdkondades aga loodus- ja tehnikateaduse ringe on vähe. Vaadeldes maakondade lõikes muutusi kahe aasta jooksul, olid tulemused positiivsed, kuna trend LTT valdkonnas oli sama või isegi mõningal määral paranenud.

Kristel Kivilo ettekanne keskendus sellele, miks liituda Eesti Teadushuvihariduse Liiduga. Põhisõnum, mis kõlama jäi, oli, et koos on hääl kõvem ning läbi liidu on võimalik koos leida rahastust erinevatele projektidele lihtsamalt. Huvihariduse Liit lubas luua ka veebilehe, kus saab kirja panna Eestis tegutsevad LTT huviringid ning koolid saavad samas keskonnas ka teada anda, milliseid ringide juhendajaid nad otsivad.

Järgnev ettakannegi keskendus rahastusele. Andro Rohtla Haridus– ja Teadusministeeriumist rääkis, et riigikogus on arutelus määruse muudatus, mis puudutab 7-26 aastaste huviharidusringide rahastust. Määruse järgi hakkavad olema huvihariduse käekäigu eest vastutavateks omavalitsused, kes peavad tagama oma territooriumil vähemalt muusika, spordi ja LTT valdkonna huviringide tegevuse ning toetama nende läbiviimist ning osalust. Selleks suunatakse riigi poolt 2018. aastal huvihariduse edendamise eesmärgil omavalitsustesse lisarahastuseks 15 miljonit eurot, mis tuleb kasutada 95% ulatuses huviringide arendamiseks ja loomiseks ning ligikaudu 0,5 miljonit eurot võib rakendada huviringide esindajate toetamiseks. Riik soovib vastutasuks saada omavalitsustest informatsiooni tegevuskava ning huviringidega liitunud noorte arvu kohta, et saada teada lisarahastuse effektiivsust.

Laudade arutelus aga toodi välja, et aastal 2025 võiks olla igas maakonnas välja ehitatud laborid, milles oleks võimalik LTT ringe läbi viia ning lapsevanemad osakavad siis juba ka seda valdkonda väärtustada. Vältimaks aga teaduse kadumist suure paugu ja suitsu sisse, tuleks lapsevanematel ning õpetajatel õppida lastes tekkivat huvi märkama (vajadusel tehtaks ka vastavaid koolitusi ning lastega ühseid ringe) ja soodustama. Lisaks leiti, et teadusteatrid võiksid pärast tehtud pauku ja tossu lastele näidata/ rääkida, kus nende piirkonnas asuvad LTT ringid, millega saaksid huvi korral liituda.

Korduvalt toodi välja laudkondades, et huvihariduse ringid LTT valdkonnas oleks õige viia sisse juba lasteaedadesse kohustusliku osana või vabatahtliku osalusena. Tunti muret ka võrdsete võimaluste pärast – et tüdrukuid ei oodata LTT valdkonna ringidesse, eelistatumad on poisid, ning et LEGO robootikud võiks tuua oma valdkonda sisse tüdrukute LEGO konstruktoreid nagu näiteks Friends sari. Muret tunti sellegi üle, et vähe on naissoost ringide juhendajaid.

Selleks, et linnades ja maapiirkondades oleks jätkusuutlik huviringide tegevus, pakuti ideedena välja kasutada juhendajatena ringi vilistlasi ja lapsevanemaid, lasta tegeleda omavalitsustel vahendite ja transpordi võimaluste koordineerimist ning juhendajate palk peaks võrdsustuma aineõpetajate omaga. Oluliste punktidena toodi veel välja ideed üle-eestilisest materjalide jagamisest ning juhendajate koolitamisest. Eraldi lubati aga vaatluse alla võtta idee nutipassist, mis sisaldaks huviringides saavutatud tasemeid ning saavutusi ja oleks tulevikus ka ülikooli astumisel plusspunkte andev.

Viimases diskusiooni sektsioonis aga arutleti selle üle, kas peaks kasutama LLT või STE(A)M lühendit märkimaks sõnaühendit loodus-, täppis- ja tehnikateadus. LTT plussina toodi välja eesti keele olemust aga miinus oli googeldamisel välja tulevad vasted. Arutelu läks päris tuliseks ning lõpuks jõuti teemani, et kuidas oleks üldse õige asja nimetada. Ettepanekud olid, et teadusharidus, teadusõpetus, teaduskasvatus jne. Kuni selleni välja, et püstitati küsimus, kas 2025. aastal ei või ka juba kooli üldharidus olla huvitav, kuna see ei toimu enam klassiruumides, ja sellisel juhul ei saaks enam juttu olla huviringidest. Vastust sel korral kahjuks ei leitudki, kuna enne oli aeg linnutiivul lennanud ja ootasid juba lõhnav lõuna Vilde lokaalis.

Oli igati ideede ja informatsiooni rohke konverents ning loodetavasti tegeletakse üles kerkinud teemadega usinalt edasi. Igatahes lubati juba 7. ja 8. aprillil taas kokku saada, kuna siis toimub Teadushariduse kevadkool.

Teadushuvihariduse konverentsil 26. novembril osales ja kokkuvõtte kirjutas Sirje Pajumägi

Sellel aastal jõudis Elus teadus taas Kiviõlli, kus asub üks uskumatult tore kool – noortepärased õpetajad ja teadmistehimulised noored. Õpetaja Karin palus Elus Teaduse vabatahtlikul rääkida kahel teemal.

Esimeses tunnis oli rambivalguses lehm, kes meile nii head ja maitsvat piima annab. Noored said teada, kes on mäletseja ning mille poolest ta erineb teistest selle planeedi asukatest. Õpilased said tunda ja katsuda erinevaid söötasid, millega tänapäeva lehmad õnnelikeks söödetakse. Läbi videokunsti võlude jälgisime lähedalt mäletsemist kui protsessi ja hoidsime silma peal mikroorganismide tegevusel vatsas. Arutasime lahti mõisted laktatsioon, lüpsirobot, ternespiim ja söödamikser. Grande Finale’ks oli sissevaade piima koostisesse. Jõudsime tõdemusele, et lisaks piimapaki disainile võivad need üksteisest erineda selle sisu kui piima rasva- või laktoosisisalduse poolest.

Pärast meeldivat rännakut piimajõgede ja söödamägede vahel liikusime entusiastlikult vastu söögivahetunnile. Koolilõunad on nii maitsvad, suured tänud kokkadele.

Teises tunnis oli pealtnäha sünged teemad. Eesmärgiks oli võimatu missioon – tunni ajaga rääkida, kuidas põllumajandus mõjutab kliimat. Kohe alguses sai tegelikult kõik öeldud. Kõige taga on inimene. Ehk siis, kuna rahvastik pidevalt suureneb, tuleb meil järgmistel aastakümnetel toota kordades rohkem toitu, mis paneb suurema koormuse keskkonnale. Eriti kui kasutatava maa hulk ei suurene. Õnneks on teadlased siin abiks, aidates leida ressursiefektiivsemaid ja keskkonnasõbralikumaid lahendusi. Teisalt panime õpilaste pähe mõtte, et kas nad ise saavad midagi teha, et me kasutaks vett säästlikumalt ega viskaks toitu asjata ära, teades samas, et suurel osal maailma rahvastikust on puhas joogivesi raskesti kättesaadav ja toidupuudus on igapäevane mure. Ühesõnaga, saavutasime õpilastega üksmeele, et alustame endast, muudame kõigepealt iseennast ja siis maailma. Ikka paremaks!

Tervitused õpetaja Karinile ja jällenägemiseni!

Kiviõli kooli külastusest 17. oktoobril 2016 kirjutas Marko Kass.

Seekordse festivali raames pakkusime nii väikestele kui suurtele teaduse huvilistele võimalust end proovile panna läbi mängu. Nii kandiski see nime „Mängeldes läbi teaduse“. Osa said sellest nii kõige pisemad põnnid kui emad-isad. Seekord jõudsime Harjumaale Viimsisse ja Meriväljale, seda siis vastavalt 28. ja 29. septembril ja 30. septembril veetsime terve pikka päeva Haapsalus.

Kui väikestele põnnidele pakkus esialgu elevust lihtsalt täringu veeretamine ja mööda mänguruute edasi sammumine, siis suuremad lapsed, nende vanemad ja lihtsalt huvilised said ennast proovile panna ka eriilmeliste ülesannete lahendamisega ja küsimustele vastamisega.

Mäng sisaldas eriilmelisi küsimusi ja ülesandeid. Nii saigi näiteks tehnikaalal ennast proovile panna elektri teemas ja panna vooluringi kokku nii, et pirni saab lüliti abil põlema panna ja siis jälle ära kusutada. Samuti tuli hunniku juhtmete hulgast välja korjata need, mis enam ei tööta.

Metsanduse valdkonnas sai tutvust teha metsaklupiga, mõõta ruumis, kui kõrge siis päriselt on meie kõrgimad puud. Enne muidugi tuli jõuda selleni, et meie kõrgeim puu on harilik kuusk oma 48,6 meetriga ja vaid 2 meetriga jääb talle alla harilik mänd olles 46,6 meetrit kõrge. Kuna saame uhkusega öelda, et mänd, mis on üks meie olulisemaid puuliike, on ka praegu maailma kõrgeim harilik mänd, siis saamaks aimu selle puu suurusest, proovisime mõõdulindi abil teada saada, kui suur see puu tegelikult on ja mitu palki temast tuleks teha, et ta antud ruumi ära mahuks. Metsanduse valdkonnas sai määrata ka erinevaid puiduklotse: ühed, mis meie tüüpilised puuliigid nagu mänd, kuusk ja kask ja teised nagu meie tugevaim puu tamm ja näiteks ka saar ja must lepp.

Palju pakkusid elevust ka need ülesanded, kus sai ise midagi kokku panna, olgu siis selleks natukene võõras kooreseparaator või samuti moodsal tehnikaajal juba veidi kaugemaks jääv hakklihamasin. Samuti proovisime teada saada, mis protsess toimub pannkoogi taigna sees ja näitlikustasime seda toreda katse abil. Jäädes toidu või õigemini toiduainete tehnoloogia maailma, siis sai tutvust teha sensoorikaga ja proovida järjestada vedelikud kõige heledamast kõige tumedamini. Samuti oli ülesannete hulgas maitsmise ülesandeid, kus sai järjestata magusaid ja soolaseid vedelikke. Jäädes igapäevaelu juurde, siis oli ka ülesanne, kus tuli omavahel kokku viia teravilja pähikud, terad, helbed ja jahud, mis oli kohati tore nuputamine ja kohati ka paras pähkel. Veel sai määrata meie tüüpiliste metsaasukade lõualuid ja muidugi jagus mängu põnevaid küsimusi ja ülesandeid veel omajagu.

Aitäh võõrustajatele! Uute kohtumisteni ja põnevate teadusavastuseni.

TÖFist kirjutas Kristi Teder.